Algus

2008.a lõpus, kui Priit oma suure projekti tõttu pikemat puhkust ette võtta ei saanud ja me Mariga hoopis nädalaks Madeirale sõitsime, sai otsustatud, et Priidu projekti lõppedes võtame ette vähemalt kuuajase reisi kuhugi. Esmased mõtted olid seotud Aasia, eelkõige Põhja-Tai, Laose, Kambodža jm selle kandiga.

Paraku võimaldab töö pikemat puhkust vaid suvekuudel mil Aasias on vihmaperiood. Nii jõudsimegi Anu mõttevälgatuse toel hoopis Lõuna-Ameerikani. Paar päeva netis surfamist ja idee hakkas jumet võtma muutudes kuu ajaga ideeks, millest enam loobuda ei tahtnud.

Kuna käimas oli KLM-i lennupiletite sooduskampaania said veebruaris, kampaania viimase päeva hilisõhtul, ära ostetud lennupiletid Tln-Ams-Lima-Ams-Tln vahemikuks 9. juuni kuni 10. juuli. Tavapäraste viimase hetke reisijatena oli meie jaoks uus kogemus osta piletid ette pea pool aastat. Asi kiskus kahtlasemaks kui nädal peale piletite ostu teatas KLM, et lõpetab alates maist Tln-Ams reisid. Õnneks oli see ainus tagasilöök ning lahenduseks pakkus KLM välja asenduslennud läbi Helsingi ja Stockholmi.

Varakevadel suutsime reisiidee Marekile maha müüa ja oligi neljast liikmest koosnev seltskond koos. Edasi tuli netis surfamine, mõtlemine ja planeerimine – aprilli lõpuks oli marsruut enam-vähem paigas ja võis keskenduda tööasjade viimisele sellisesse staadiumisse, et kõigest kuuks ajaks välja astuda.


Järgnevalt sellest, milliseks meie reis kujunes (vt kaarti).

Pildimaterjal reisi kohta avanem SIIT

08. ja 09.06 Tallinn-Helsingi-Amsterdam-Lima-Arequipa

Lisaks varasele piletiostule tegime varajase pakkimise rekordi – juba eelneva päeva lõunaks olid kõik asjad pakitud ja võisime rahulikult istuda kohvikus ootusärevus hinges.

Esmaspäeval kella kolmeni sai tööl viimaseid asjatoimetusi tehtud, et siis lennukile joosta. Esimene lend neljast oli lihtsaim - 20 minutit ja kohal. Kuna Amsterdami lennuk väljus enne kuute hommikul ei näinud mingit mõtet hotelli otsima hakata ja veetsime öö Helsingi lennujaamas.

Hoolimata eelnevast hirmust ebamugavuste ees lennukis, mida olin varasematel pikamaa lendudel kogenud, möödusid 13 tundi Amsterdamist Limasse väga kiiresti. KLM-i teenindus oli heal tasemel ja personaalse meelelahutuskeskuse seltsis möödus aeg lennates :).

Limasse jõudsime kohaliku aja järgi natukene enne nelja pealelõunal, mis tähendas, et kodus oli käes südaöö. Arequipa lennuni oli aega mõned tunnid. Olin kodus check in-i ära teinud, mistõttu ei olnud vaja järjekordades enam seista ning tuli vaid pagas ära anda. Uudistasime lennujaama ukselt Limat. Näha ei olnud muidugi midagi enamat, kui tunglevaid taksosid ja taksojuhte, kes kliente püüdsid. Õhk oli soe, tiheda pilvisuse tõttu hakkas juba hämarduma.
Lennu ootamine muutus järjest raskemaks – uni hakkas võimust võtma. Lend Arequipasse möödus tukkudes.

Esimeseks ööks olin reserveerinud toad ja leppinud kokku transpordi lennujaamast hostelisse. Taksojuht oli lennul vastas ning pakkis meid oma väikesesse autosse nii, et viimase seljakoti sai juhi kõrvalistmele istunud Marek endale sülle. Lühikest kasvu taksojuhil oli suuri probleeme ulatamaks üle Mareki ja seljakoti kõrvalpeeglist välja nägema.

Hostelis oli ehmatuseks toa temperatuur. Mis meenutas koheselt loetut, et kütet kasutatakse siin maal vaid luksushotellides. See tähendas, et õhukeste seinte ja akendega toa temperatuur ei erinenud 10 kraadisest välistemperatuurist. Natuke heidutav oli esialgu, aga kui olime teki alla ronides võtnud peale ka magamiskoti, hakkas üsna ruttu soe.

Selleks ajaks olime korralikult magamata pea 48 tundi - tõotas tulla raske unega öö.

10.06 Arequipa

Esimest korda ärkasin kella nelja ajal, väljas hakkas valgeks minema. Kaheksast oli uni täiesti kadunud. Ajavahe tegi oma töö – kodus oli kell juba kaugel pealelõunas. Hommikusöögiks saime suure hulga moosi ja saia, millest sai põhiline hommikusöök kogu reisi ajaks.

Öine külmus oli asendunud päikesepaistega ja lühikesed riided olid täiesti asjakohased. Plaan nägi ette mõnda päeva Arequipa kandis, et võimalike kõrgusvaevustega kohaneda. Lauskmaa elanikena on kõrgus 2380m juba päris korralik.

Päeva veetsime kesklinna vaatamisväärsustega tutvudes. Olles eelnevalt lugenud väga ülistavaid arvustusi linna ja selle hispaanialiku koloniaalse ehitusstiili kohta, ei saa öelda, et ma just vaimustusin sellest, mis nägin – ehk olid ootused liiga suured. Linna on suur, mahutades inimesi miljoni ringis, olles inimeste arvu järgi Peruu suuruselt teine linn. Üle linna kõrgub El Misti (5822m) tegevvulkaan. Linna üldmulje oli minu jaoks kuidagi kollakalt tolmune. Samas Plaza de Armas oli võimas oma roheluse ja seda ümbritsevate ilusate majade ja katedraaliga. Plats oli täis istuvaid ja aega veetvaid inimesi ning tuvisid (ehk tuve - Mareki versioon sõna "tuvi" mitmuse vormist). Olime sattunud keskkonda, kus kellelgi ei näinud olevat kuhugi kiiret. 16. sajandist pärit Santa Catalina kloostris veetsime mitu tundi jalutades mööda erinevaid tänavaid, väljakuid ja ruume. Tugev sinine ja oranž värvikasutus jättis mulje nagu oleks sattunud mõnda Lõuna-Euroopa linnakesse. Arvatavasti just kesklinna pärast on see linna nii kiidetud ja liideti 2000.a UNESCO maailmapärandi nimekirja. Hostelis leppisime kokku järgmiseks päevaks poole päevase raftingu lähedalasuvas Chili jõel ja ülejärgmiseks päevaks kahe päevase sõidu Colca kanjonisse. Viimase oleks võinud võtta ette ka omal käel, kuid alles sisse elades oli palju lihtsam leppida kokku valmis tuuril osalemine.
Päikese loojudes kella kuue ajal muutus väga äkki jahedaks.
Pikaks meie õhtu ei kujunenud. Kuna esialgu hommikuund ajavahe tõttu meil olema ei saa, läksime üsna varakult magama.

Mingeid kõrgushaiguse ilminguid ei olnud õnneks kellelgi.

11.06. Arequipa

Kella neljast oli uni läinud, unesegasena sai poole seitsmeni väherdud, mil leidsin tahtejõudu, et tekikuhja alt soojast jäisesse külma üles tõusta. Kardina vahelt paistis õnneks lootustandvaid päikesekiiri. Soe dušš ja jäine õhk muudavad unise inimese üsna kiiresti ärksaks ja teotahteliseks. Hosteli hommikusöök algab pool kaheksa. Tundub, et üldjuhul külastajad nii vara ei söö, sest me olime ainsad, kes ootasid. Ka teenindajatel ei näinud olevat kiiret. Kuna ees ootas mõnetunnine füüsiline tegevus otsustasime moosisaiadele lisaks tellida muna, mille küpsetamine üllatuslikult palju aega võttis. Pidime olema kaheksaks hosteli ees valmis, kuid Priidu omlett jõudis lauda 7.56. Õnneks jäi buss ka natuke hiljaks.
Vahetusriideid ei hakanud kaasa võtma, lähtudes infost, et tegemist on vaikse jõega ja algajatele mõeldud raftinguga. Peale meie olid veel kaks poissi Iirimaalt ja tüdruk Iisraelist. Jõeni viis kolmveerandtunnine sõit äärelinnas ja edasi mägede suunas. Äärelinn oli sarnaselt kesklinnaga kuidagi kollakalt tolmune. Kohalikel tundub olevat huvitav komme oma koeri kasvatada maja katusel. Märkasin seda juba meie hostelis, pidades seda erandjuhuks, kuid nüüd läbi linna sõites tundus see olevat siiski reegel. Võimalik, et tegemist on väikeste kruntidega, kus ei ole aedasid ja katused täidavad aia osa, kuna ka kogu pesukuivatamise majandus tundus käivat katusel. Igatahes oli nii mõneski kohas üsna hirmutav seista, kui pea kohal koer haugub ja lõriseb. Õnneks ei näinud ma ühtegi koera kusagilt alla hüppamas.
Jõgi ei tundunud hirmus, aga võrreldes meie jõgedega ei saa selle jõe kohta küll kuidagi kasutada sõna „vaikne“ – vesi vahutas ja möllas eri suurusega kivide vahelt läbi ja üle tungides.

Kõigile anti selga kalipsod, koorikjoped ja päästevestid ning pähe kiivrid. Enne vette minekut tegid korraldajad üsna põhjaliku juhendamise paadis käitumise kohta ning olukordadeks, kui peaks vette kukkuma või paat ümber minema. Sõiduvahendiks oli lahtise põhjaga kummipaadi laadne ujuk. Meie neljakesi olime ühes, teised kolmekesi teises ning mõlemas seltskonnas üks instruktor tüürijaks. Lisaks saatis meid üks noormees kajakiga olukorraks, kui keegi peaks vette kukkuma. Liikumise põhimõte oli lihtne – üldiselt viis meid edasi kiire vool, kuid sellele lisaks oli meie ülesanne kuulata oma giidi (Horazio, noormees Tšiilist), kes andis meile käsklusi sõuda edasi või tagasi, kiiresti või aeglaselt ning kriitilistes kohtades alluda käsklusele istuda paad põhja. Jõe vesi oli jääkülm ja plätudes paljad jalad muutusid üsna kiiresti tundetuks.

Päris ruttu sai selgeks, et kuiva nahaga me sellelt algajate jõelt ei pääse. Suuremates kärestikes pritsis vett lainetena paati, kõige suuremal langusel lõi laine üle peade. Päike ja pidev liigutamine ei lasknud vähemalt külmal ligi tulla. Mõninga liikumise järel kamandati meid paadist välja vette, et läbida üks keerulisem koht jala. Giid sõitis kõhuli paadipõhjas järsust kärestikust alla. Jäine vesi ei ulatanud eriti üle põlve, kuid kogu aeg tuli võidelda kaasa kiskuva kiire vooluga ja otsida kohta libedatel kividel, toeks vaid üks aer. Anu jäi selles võitluses lainetele alla - väike vääratus ja laine viis ta kaasa. Teise grupi giid reageeris hetkega joostes talle mööda kive järgi ning ulatades oma aeru. Väga abitu oli teda sedasi lainetes näha saamata ise kuidagi aidata. Giidi käitumine oli äärmiselt professionaalne ja mõne hetke pärast oli läbimärg Anu kuival.

Järgmine intsident juhtus ühel suuremal kärestikul laskudes, kus käsklusele paadi põhja istuda reageeris Marek kiiremini kui tema kõrval olnud Priit, kes paadi põhja enam lihtsalt ei mahtunud. Loodusseadused tegid oma ja Priit lendas õhku, maandudes õnneks tagasi paati. Mina olin kiirest paadipõhja hüppamisest aeru kuidagi valesti kätte haaranud ja sain sellega vastu esihambaid, kaotades selle siis üldse käest. Vool tõi selle meile järele ja kogu järgneva liikumise jälgisin väga hoolikalt kus ja kuidas aeru hoian. Hambad jäid õnneks suhu :).

Ega kaks intsidenti kolmandata jää – üks järsk kallutus ja Marek oli paadist läinud. Mareki ehmunud silmad ja õige asendi saavutamiseks abitu rabelemine tekitasid Priidule naerukrambid – tore sõber ikka küll. Kanuuga giid oli hetkega Marekil kõrval ja ta aidati paati tagasi. Kaotuseks oli vaid märjaks saanud pass. Kuidagi ruttu sai sõit läbi, just oli lõbusaks läinud – lained suuremaks ja kärestikud võimsamaks.
Linna naastes oli Plaza de Armas täis rahvast, kes kandsid loosungeid ja inkade vikerkaarevärvilisi lippe. Välimuse järgi võis pidada kõiki indiaanlasteks. Ühes nurgas oli suur seltskond, kellel käes pooleteisemeetrised kaikad. Olukord tundus üsna ähvardav - inimhulk karjus ja kogu väljakut ääristasid kaitsekilpidega politseinikud. Hispaania keele mittevaldajatena jäid toimuva põhjused meile arusaamatuks. Kedagi nimetati mõrvariks ja kellegi surma nõuti valjuhäälselt.
Lõunaks valisime ühe Lonely Planet'i (LP) andmete kohaselt kohaliku traditsioonilise söögikoha. Kahjuks tundus see liiga pingutatud, olles päevavalguses natuke armetu. Pimedas tuledevalguses oleks pilt kindlasti teine. Esmane mõte proovida alpaka liha muutus siiski kana tellimiseks. Priidu praest alpakat proovides tundus see natuke kuiv ja nätske, meenutades looma maksa.

Proovisime ära kokatee – hea roheline tee. Menüüst jäi silma toidud meriseast, hirmus – söövad väikseid armsaid lemmikloomi. Kui keegi esmalt pakkus, et äkki neil on teistsugused nt suuremad merisead, siis palju hiljem ühes Lima varemetes näidati meile vanaaja imitatsioonina ka loomakasvatust ja seal olid need samad toredad, pisikesed merisead, kes meil lemmikloomaks on.
Pealelõunal jalutasime äärelinnas sattudes piirkonda, kus olid suured rohelised pargid, mille ääres uhked eramud – tõeline kontrast varem nähtule. Keskplatsile tagasi jõudes oli mäss lõppenud ja katedraali ette püstitati suurt lava. Saa sa sedasi aru, mis selles linnas toimub – esmalt mässavad, siis valmistuvad pidustusteks.
Päikeseloojanguks oli katedraali esine lava valmis saanud ja väljak oli taas rahvast pilgeni täis. Sel korral olid kurjade nägude asemel väga helged ja rõõmsad näod. Kasutatava sümboolika järgi võis eeldada, et tegemist on usuga seotud üritusega. LP lappamine andis vastuse, et tegemist on Corpus Christi usupühaga. Poole tunnise ootamise järel saadi viimased ettevalmistused valmis ja kõlama hakkasid kaasakiskuvad latiinorütmilised kirikulaulud. Paari laulu järel algas rongkäik ja saabus arvatavasti antud regiooni kõrgeim vaimulik, kelle sõnavõtu ajal jalutasime minema – jalad olid väsinud ja me ei saanud sõnagi toimuvast aru.

Paari päeva pärast planeerisime liikuda edasi Cuscosse. Esmane mõte oli minna lennukiga, kuid bussihindu uurides selgus, et hinnavahe on ligi viie kordne. Hostelis infot hankides saime teada, et hetkel bussid Cuscosse ei sõida, kuna selle piirkonna indiaanlased on blokeerinud Cuscosse viivad teed, protesteerimaks valitsuse plaani vastu võtta vastu seadused, mis võimaldaks välisfirmadel omandada Peruus maid, veevarusid jms. Samal põhjusel oli toimunud päeval keskplatsil nähtud meeleavaldus. Hostelis arvati, et streik ei kesta kaua ning soovitasid meil Colca kanjonis ära käia ning siis otsustada edasi liikumise. Eeldades, et kohalikud oskavad teiste kohalike käitumist prognoosida. otsustasimegi sedasi teha.

12.06. Arequipa - Chivay (Colca kanjon)

Colca kanjonit peetakse üheks maailma sügavaimaks kanjoniks (sügavaim koht 3191m). Kohalikud ise armastavad rõhutada, et nende kanjon on üle kahe korra sügavam kui Grand kanjon ning maailma kõige sügavam kanjon on Colcast üle 150m sügavam, lähedalasuv Cotahuasi kanjon. Viimase fakti üle küll vaieldakse, oponendid toovad välja, et Himaalajas leidub oluliselt sügavamaid kanjoneid. Pooldajad on arvamusel, et Himaalajas on tegemist pigem mäekurude kui kanjonitega. Colcasse saab nii omal käel, kui ekskursiooniga. Võimalik on võtta bussiekskursioon väikebussiga või treking või kahe kombinatsioon. Meie otsustasime Peruusse sisseelamiseks ja kõrgusega harjumiseks kõige lihtsama variandi – 2 päevane ekskursioon väikebussiga ja lühikeste (1 h) matkamistega.
Buss oli kohal täpselt kell 8. Suured seljakotid saime jätta hosteli hoiuruumi. Kaasa võtsin vaid kampsuni ja igaks juhuks magamiskoti. Peale meid olid seltskonnas viis inimest sh kolmeliikmeline saksa perekond, mille perepoeg on Limas elanud 5 kuud ja kuna tema järjekordne 90 päeva viisata riigis viibimise tähtaeg on täis saamas, reisib ta külas olevate vanematega päevaks Boliiviasse, et siis uueks 90 päevaseks perioodiks riiki siseneda.

Kohalike soovitusel olime endale varunud kõrgusega toimetulekuks kokalehti, kokakommi ja kokaküpsiseid, millest etteruttavalt öeldes lehti nätsutasime valesti, kommid sõime ära ja küpsised viskasime mõne nädala pärast minema, kui need olid kotis pudiks muutunud. Vastuseks võimalikele küsimustele nii palju, et koka lehtede närimine ei põhjusta narkootilist joovet vms kõrvalnähte. Kuskilt loetust on meeles väide, et ühe grammi narkootilise aine mõju saavutamiseks tuleb ära nätsutada üle kolme kilo kuivatatud lehti.
Sõidu algus nägime taas suhteliselt trööstitut Arequipa äärelinna, misjärel jõudsime kiviklibusele mäestike alale. Taimestik puudus täielikult, kõik oli hall ja kivine. Selles halluses möödusime sama hallist Yura väikelinnast, milles paikneb regiooni ja üldse kogu Peruu kõige olulisem tsemenditehas. Paaritunnise sõidu järel jõudsime Aguada Blanca Reserved looduspargi territooriumile. Peagi ilmusid tee äärte esimesed üksikud vicunjad. Hiljem oli näha juba karjade kaupa laamasid ja alpakasid. Kõik Lõuna-Ameerika kaamelilised, kellest esimesed metsikud ja teised kaks kodustatud. Turisti jaoks on nad kõige lihtsamini eristatavad suuruse järgi. Kõik nad on imearmsad suurte silmadega tegelased.
Kõrgus suurenemisest ei saanud nagu arugi. Lutsutasime komme, nätsutasime kokalehti – nagu heina oleks söönud ja jõime kosutuseks koka teed. Patahuasi küla lähistele Patapampas 4800m peale jõudes ja seal paar kiiremat sammu tehes sai siiski aru, et oleme lauskmaa lapsed. Liikuma pidi väga aeglaselt ning üsna ruttu tundis õrna peavalu ja pööritust. Pole ka ime, minu mitte üldse kergelt sündinud kõrguserekord on vaid 250m kõrgemal. Vaade ümbrusele oli suursugusena – distantsilt paistsid mitmed oluliselt kõrgemad vulkaanid. Kõrgusele kohaselt puhus tugev ja jäine tuul.
Teiselt poolt mäest laskuma hakates muutus loodus rohelisemaks, kuid pinnas oli valdavalt liivane. Teeäärsest kivihunnikust leidsime kükitamas kaks armsat jänest, kes hirmunult põgenedes paljastasid oma pikad sabad. Samalaadsete tegelastega kohtusime oma reisi vältel ka hiljem. Uurimine andis vastuse, et tegemist on Lõuna-Ameerikas väga levinud pampajänestega.
Lõunaks jõudsime Colca kanjoni põhjas asuvasse Chivay linna. Hoolimata sellest, et olime kanjoni põhjas oli kõrgust natuke üle 3600m. Ümbrus oli muutunud täiesti roheliseks. Vaade kanjoni äärelt oli imeline, nagu ääretu lapitekk – kõikjal paistsid erinevas toonis ja erinevatel kõrgustel terrassidena põllulapid, mis on rajatud inkade eelsel ajal ning kasutusel tänapäevani. Kanjoni põhjas asuvad kõrvuti kaks linnakest, mille olevat inkade eelsel ajal rajatud kahe erineva hõimu poolt. Hõimud olla eristusid teineteisest peakuju poolest, millele anti õige vorm imikute päid deformeerides. Ühel hõimudest olevat olnud piklik kolp, mille muundamisel võeti eeskuju lähedal asuva mäetipu, millel usuti jumalad elavat, kujust. Hispaanlaste vallutuste järel peade deformeerimine keelustati ja tänasel päeval on hõimu järeltulijaid võimalik eristada naiste kübarate järgi – ühtedel on lameda ja teistel ümara põhjaga kübarad. Tänavapildis oli näha mõlemaid.

Võrreldes Arequipaga tunduvad Chivay inimesed olevat valdavalt indiaani päritolu, kellel on auasi kanda igapäevaselt rahvuslikke riideid.
Linna sisenemisel pidime lunastama bileto turistico, ilma milleta ei olevat võimalik piirkonnas liikuda. U 5000 elanikuga Chivay linnake suuri üllatusi ei pakkunud. Plaza de Armaz, kirik, turg. Majad üldjuhul madalad ja mullavärvi. Ehituseks on arvatavasti kasutatud pinnasest tehtud telliseid, mida oli näha kuivamas mitmes linnaäärses majapidamises. Paar tundi oli vaba aega, mille sisustasime turul jalutades ja keskväljakul inimesi uudistades. Turul oli kuidagi kõhe ja instinktiivselt tekkis vajadus teineteise seljakotte jälgida. Kuidagi palju oli meie ümber sagimist. Inimesed olid põnevad, suurem osa naistest kandis rahvarõivaid ja tassis oma kandamit sh lapsi, värvikirevate kanderätikutega seljas. Turistide tarbeks olid keskväljakul laamadega väikesed tüdrukud, kes käisid ja nurusid, et neist ja laamast koos turistiga pilti tehtaks. Seda muidugi raha eest. Minus tekitas selline loomade ja laste ekspluateerimine vastakaid tundeid, pealegi tänavapilt pakkus palju autentsemat vaatamismaterjali. Pealelõunal võis minna La Calera kuumaveeallikatele. Kuna väljas oli päikeseloojangu eel päris külmaks kiskunud ei tekkinud mul tunnet, et tahaksin väga vette minna. 38 kraadine vesi tegelikult ahvatles, aga kõhedus jäise välistemperatuuri ees oli siiski suurem. Poole hinnaga piletiga lubati meid termide territooriumile jalutama. Kõndisime mööda kanjoni põhja ja nautisime värvide mängu kanjoni seinal, mida tekitas loojuv päike.

Õhtusöögi kõrvale organiseeriti turistidele kohaliku muusika ja tantsu etendus. Tore, aga ei tekitanud erilist vaimustust. Kuidagi ülekäe tehtuna tundus – pillimehed vaidlesid omavahel, kui vilepillimehele midagi ei meeldinud, siis vaidles ta kitarristiga ja lõpetuseks võttis kitarri mängimise üldse enda peale. Öösel langes temperatuur alla nulli. Natuke kõhedaks tegi teadmine, et hostel on tavapäraselt ilma kütteta. Kuid pugedes kahe teki ja kaasa võetud magamiskoti alla oli päris soe. Tänavalt kostis kogu öö muusikat ja lärmi - ka siin linnas toimusid rahvapidustused. Teadmine, et äratus on kell viis, ei tekitanud tahtmist neid pidustusi lähemalt uurida.

13.06. Chivay - Cruz del Condor - Arequipa

Eelmisel õhtul lubas hosteli omanik kell viis hommikul uksele koputama tulla, et meid äratada. Luges sõnad peale, et ärgu me uksele mingu, kui ta koputab, kuna tuba on väga külm, hõigaku talle vaid “good morning” vastuseks. Esimese koputuse peale hõikasin kohe unesegaselt vastu, mõne hetke pärast uus koputus, hõikasin kõvemini ja hetke pärast koputab jälle-hõikasin veel kõvemini. Hiljem selgus, et hõikusin ka siis kui tädi koputas Anu uksele ja siis kui Mareki uksele. Tuba oli tõesti külm, kuid kiiresti toimetades ei pannud eriti tähele. Väljas oli pime, kusagilt kostusid endiselt pidustuste hääled, mis ei olnud kogu öö vaikinud.
Nagu kokku lepitud saime liikuma kelle kuuest. Hakkasime vaikselt mööda kanjoni vasakut kallast kõrgemale tõusma. Mägede tagant kumas tõusev päike. Teel peatusime paaris väikeses linnas. Esimeses neist poole seitsme paiku. Õhk oli jäine, keskväljakul oli näha, et siingi olid öösel pidustused olnud. Siin ja seal suitses mõni lõkkease, mille kõrval rahvariietes lapsed end soojendasid. Keskplatsil seati üles müügikohti – peamiselt villaste mütside, kinnaste, kampsunite jms müügiks. Arvata on, et hulgi turiste sõidab siit päeva jooksul läbi. Külad ja linnakesed, millest möödusime olid sarnased – madalad, hallid, sirgete tolmuste tänavate, keskplatsi ja kirikuga. Kirikud on küla keskmeks olles võimsaimad ja korrashoitumad hooned kogu linnas.
Kanjonisse ja ümbritsevatele mägedele avanevaid vaateid ei oska kirjeldada, taaskord tuleb neid ise näha. Mitmel korral tajusin ebareaalsuse hetki, mis kordusid kogu reisi vältel – vaatepildid, mis avanevad sobivad postkaardile või dokumentaalfilmi, selle nägemine ise selle keskel olles tundus kuidagi uskumatu.
Tee mida mööda sõitsime oli kitsas tolmune mägitee, millest kohati jooksis üle mõni jõeke. Korra läbisime kaljuseina uuristatud tunneli, mis oli kitsas, tolmu täis ja täiesti pime. Raske oli aru saada kuidas juht seal sõitis, ainus lootus reisijana oli, et ometigi kedagi vastu ei tuleks.
Olime ühed esimestest, kes Cruz del Condori jõudsid. Meid võtsid vastu kuus võimsat lindu, kes päris meie peade kohal edasi tagasi õhuvooludes liuglesid. Tegemist on ühe põhilise kohaga kuhu turiste tuuakse ohustatud lindude hulka kuuluvaid andide kondoreid (vultur gryphus) vaatama. Väidetavalt on parim aeg nende nägemiseks just varahommik või hiline pealelõuna, mil linnud toitu jahivad. Jalutasime tunnike mööda kanjoni serva, päikesega koos oli ilm suviselt soojaks muutunud.
Pealelõunaks olime väikeste peatustega tundide pikkuse sõidu järel tagasi Arequipas.
Kahjuks ei olnud olukord Cuscos lahenenud ja bussid ei saanud endiselt linna. Hostelis küll öeldi, et kuulujärgi paar bussifirmat sõidavad Cuscosse mööda alternatiivseid väikseid mägiteid, kuid nad ei julge soovitada nendega sõitmist. Selleks hetkeks ei olnud enam saada soodsaid pileteid LAN’i hommikusele lennule ja pealelõunase lennu pilet oli üle 300dollari. Kohalikud arvasid, et lennukompanii kasutab ära olukorda, kus bussidega ligipääs ühele peamisele turistide sihtkohale on raskendatud. Et mitte jääda Arequipasse toppama, otsustasime sõita Punosse, vaadata mõnda Titicaca saart ja peale seda otsustada kuidas ning kuhu edasi liigume.

14.06. Arequipa - Puno

Ma olen kuutõbine – punkt kell 5 uni läinud.
Võtsime bussijaama sõiduks takso. See tundus lihtsaim viis, kuna meil ei olnud aimu, kus bussijaam asub ning taksosõit on Eesti hindadega võrreldes väga soodne. Olime ostnud piletid bussile, mida soovitati nii LP-s kui hostelis. Bussile tuli teha check in, tasuda bussijaamamaks, misjärel sai pagasi ära anda.

Edasi suunati meid bussiootesaali – väike pehmete diivanite, tualeti ja arvuti töökohaga ruum, kus kõiki sisenejaid filmiti. Bussiootesaalis kohtusime Colca tuurilt tuttava saksa perekonnaga, kes samuti suundusid Punosse. Buss oli väga mugav. Olles istet võtnud, käidi veel kord filmimas kes kus istub. Ühelt poolt tekitas see tunde, et kõik on täpselt paigas ja hoolitakse sellest, kui midagi juhtub, teisalt, aga tekkis küsimus kas oht, et midagi juhtub on tõesti nii reaalne. Jooksevad ju Eesti uudistestki sageli läbi bussiõnnetused Peruus, kus inimesi bussitäite kaupa surma saab. Sõidu ajal serveeriti jooke ja kanavõileibu ning telerist tuli ohutusinfot. Täpselt nagu lennukis. Jagatavast infost parim oli teadasaamine, et bussitualett on mõeldud ainult urineerimiseks, muude hädadega korral peab pöörduma bussipersonali poole, kes esimesel võimalusel probleemile lahenduse leiavad :). Viis tundi möödus ümbrust uudistades ja filme vaadates väga kiiresti. Arvamus bussifirmast oli väga hea, kuigi teadvustasin endale, et see oli üks luksuslik sõit, mida kohalikest vaid paremal järjel olijad endale lubada saavad. Meie mõistes oli tegemist normaalse bussipileti hinnaga.

Enamus Puno busse läbib 45 km enne Punot Juliaca, kus on selle regiooni lennujaam. Linn jättis räämas mulje, tekitades hirmu eesootava ees. Õnneks esmased vaated Punole olid palju helgemad. Linn asub Titicaca järve (maailma kõrgeim laevatatav järv, natuke üle 3800m) kaldal ümbritsetuna mitmest küljest mägedega. Kõrgust peaks linnal olema üle 3800m ja rahvastiku arv 100 000 kandis. Nagu enamuste sealsete linnade puhul, on ka Punos ühe mäe otsas Jeesuse kuju, mis pimedas valgustatuna linna kohal kõrgub.

Olime LP-st vaadanud välja paar hostelit, kuhu otsustasime astuda bussijaamast jala. Peale mõningat kõmpimist süvenes tunne, et astume valele poole. Piirkond, mis tundus olevat linna tsentrum kaugenes järjest ja ümbrus muutus samm sammult tagasihoidlikumaks. Enamus majade puhul oleks ehitus justkui pooleli jäänud. Katusel turritavat betooni armatuure kasutatakse nt pesunööride kinnitamiseks jms. Eesmärk pidi siin olema sarnaselt Egiptusega suuremate maksude vältimine.
Kohalikelt teed küsides saime lõpuks kätte õige suuna. Valitud hostel oli täis ja meie broneeringut nad kätte ei olnud saanud. Peremees oli abivalmis ja helistas meie poolt viidatud teise hostelisse kontrollimaks tubade olemasolu. Siin tunnetasin esmakordselt, et väike hispaania keele oskus ei teeks paha. Meie ei valda nende keelt ja nemad ei vallanud sõnagi inglise keelt. Hea, et on olemas rahvusvaheline käte ja jalgade keel. Tegelikult olid selleks hetkeks juba selged esmased hädapärased hispaaniakeelsed sõnad, mis meid edasi aitasid nt numbrid kümneni, tubade tüübid jms. Tasuks abi eest jätsime papile väikese Vana Tallinna.

Hostel oli lihtne ja kulunud, aga hea asukoha ning sooja veega. Viimane ei ole siin maal budget hinnaklassi majutuskohtades üldse tavaline.

Minu jaoks on müstilised siinsed toiduportsjonid – ma jõuan vaevalt pool ära süüa, et siis süüdlaslikult seletada, et toit on hea küll, aga kõht on liiga väike. Siiani on söögid head olnud, ei ole olnud suuri maitseelamusi, aga lihtsalt väga hea.
Mulle meeldib väga Puno vanalinn, kuidagi väike ja armas. Tänavakauplejad on küll pealetükkivamad ja pisikeste saapapuhastajate eest tuli oma saapaid pidevalt ära tõmmata. Ma saan aru, et see on nende töö ja teenistus, aga mulle tundus millegi pärast, et ma ei taha neid alandada sellega, et nad mu saapaid puhastavad.
Temperatuur oli peale päikeseloojangut selline, et tundsin end väga hästi paksu mütsi ja käpikutega. Oi, kui tore oli selles külmas õhtus leida üks armas pubi, kus oli kaminas tuli ja pakuti imehead sooja õunakooki. Mitte kuidagi ei tahtnud sealt lahkuda külma hostelisse.
Turismiinfost saime kinnituse, et saartele minekuks peame hommikul vaid poole kaheksaks sadamasse minema ja paadile pileti ostma. Cusco kohta on endiselt streigi teated. Käisime bussijaamas Cusco busside kohta küsimas. Öeldi, et keegi nagu sõidab, aga konkreetsed infot ei saanud. Turismiinfost soovitatud bussifirma ütles kindlalt, et nemad ei sõida. Vaatame, mis saartelt naastes räägitakse.